Lugu sellest, kuidas ma ise vorste tegin

Mõte see asi käsile võtta tuli juba mõnda aega tagasi lugedes Isetegija foorumist teiste vorstiteost. Ainult kust saada soolt? Foorumis soovitati keskturgu. No ei satu oma kahe lapsega sinna kuidagi, kuni ühel lumisel detsembrikuu päeval tegin jala pika kaubaringi linnas ja nagu muuseas viis see mööda ka keskturust ning õigel hetkel tuli meelde ka soov soolt osta. Ja tõesti seal seda oligi: 5 euro eest vaakumpakis 15 meetrit soolatud ja külmutatud Rakveres toodetud soolt ja 3.90 eest mingit kodusemat. Võtsin kindluse mõttes selle soovitatud esimese, pole sellist asja ju enne näinud ka.

 

15 meetrit sea käärsoolt ligunemas.

Kodus sulatasin ja leotasin, sest soola on sinna lahkelt vahele pandud. Kui tuttavatele vorstiteost rääkisin, oli reaktsioon tihti väkk ja eks omalgi oli selle soole nägemine-katsumine esialgu harjumatu, aga inimene harjub kõigega. Täidiseks ostsin Nõmme turult  vähese pekiga hakkliha. Müstiline on see, et võib valida pekita ja vähese pekiga seahakkliha vahel, kusjuures mõlemal juhul on see tegelikult olematu pekiga võrreldes ükskõik millise poest ostetud seguhakklihaga. Aga pekk on oluline, räägitakse, et suisa 30% peab seda igal juhul olema. Ja eks see õige ole, aga sellest hiljem.

Praadisin ka kaks suurt sibulat klaasjaks ning mõned küüslauguküüned, ajasin need läbi hakklihamasina. Soovitatakse kõik isegi kaks korda masinast läbi ajada, sest mass peab võimalikult ühtlane olema. Kuna minul on harilik vändaga masin, siis on see üsna tüütu. Panen segu hoopis köögikombaini ja lasen terava teraga läbi. Panin sinna ka soola, pipart ja ohtralt punet, mida minu mäletamist mööda vorstirohuks kutsutakse.  Segan väikeste portsude kaupa, sest minu tubli pisike köögikombain palju korraga ei jaksa.

 

Lehtri ja vorsti stiilinäide

Tavalisest lehtrist ei tulnud segu muidugi läbi, seega lõikasin Coca-cola pudeli katki. Töötab imeliselt. Soole lõikasin juppideks. Tagantjärele võin öelda, et meeter on täiesti paras. Ei ole liiga lühike ega liiga pikk. Soole pudelisuule ajamine on ka tükk tööd, aga kui sool on liiga pikk, siis see lihtsalt ei mahu sinna ära. Lusikaga pressides läheb segu imelihtsalt soolde, venib ise oma raskusega ilusti järele ja liiga täis toppida ei tohi …. ainult õhku mina sealt välja ei saa. Ikka lipsab teine sisse. Viimasel korral tegin juba nõelaga ülbelt augud sisse. Ega see hea mõte ole, sest see paljukiidetud pekk tuleb sealt siis välja. Vorstide otsad olen sidunud niidiga. Niisama sõlm kipub kergesti lahti tulema.

 

Kilost hakklihast, kruupidest ja paarist sibulast saab just nii palju vorsti.

Edasi sõlmed sisse, plaadile ja ahju. Olen küpsetanud 200 kraadi juures tund aega, vahepeal külge keerates. Mingil hetkel võib need juba üksteise küljest lahti ka lõigata, on lihtsam keerata.

Esimesed vorstid said kõvad, tugeva pune maitsega, aga imehead. Maitse on siiani suus. Kuna lastele tugevad maitsed kahjuks ei meeldi, olen seda edaspidi vähem pannud, see-eest kasutanud paprikapulbrit. Ise tahaks üldse vürtsikamat suutäit saada.

 

Aga pehmuse huvides olen nüüd kasutanud segu, milles on kilo pekise seahakkliha kohta ka pool kilo kanaliha. Saavad pehmemad küll. Proovin ka keedetud kruupe, aga need ei andnud mingit tulemust. Võimalik, et tegin midagi valesti ja peaksin uuesti proovima.

Nüüdseks olen siis teinud kolm suurt plaaditäit vorsti ja soolt on veel kapis küll. Edaspidi tuleb minna Saksa saitidele tõeliseid vorstiretsepte otsima. Nämmm!