Kohev muna-juustuvorm päikesekuivatatud tomatitega

Tänane hommik algas õige maitsvalt.
Leidsin Pille Edeni ja Raili Mikk raamatust Hommikusöök - hea päeva algus retsepti, mida ma polnud varem proovinud, aga koostisained olid täiesti juhuslikult kodus olemas.
Pilti ei ole, sest kõik sai imekiiresti otsa, aga maitse on siiani suus ...

Koostis:
3 muna
150 g kodujuustu
100 g riivitud juustu
6 päikesekuivatatud tomatit
2 spl majoneesi
soola, pipart

Klopi munad lahti, lisa ülejäänud ained, maitsesta vähese soola ja pipraga. Mina valasin selle 20x20 cm võiga määritud vormi ja küpsetasin 200 kraadi juures 15 minutit, aga kasutada saab kindlasit ka muffinivorme või väikseid sufleevorme, aga küpsemisaeg on siis 10 minutit.

Rohelise sibulaga oli eriti maitsev ja saab kindlasti meie pere nädalavahetuste hommikusöögilauale. Jätkus sellest kahele inimesele.

Šokolaadimuffinid šokolaadikreemiga

Elu on alati rida juhuseid ja järjekordne juhus juhtis mind ühe soomlanna koogiblogisse ja ma sellesse retsepti ma armusin. Teostuseni läks aega umbes nädal, aga muffinid ma ära tegin ja üldse mitte nädalavahetusel nagu ma tavaliselt küpsetan, vaid reedel.

Originaalretsept on selles blogis.

Minu retsept on selline:
Saab 12 tavasuuruses muffinit.

125 g võid

200 g pruuni suhkrut (sobib ka valge)

2 muna
190 g nisujahu
1 1/2 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
1 tl piparkoogimaitseainet
30 g kakaopulbrit
2 dl piima

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa edasi vahustades ükshaaval munad, sega eraldi kausis kuivained, lisa jahusegu vaheldumisi piimaga taignasse. Küpseta 180 kraadi juures umbes 25 minutit.

Šokolaadikreem:
200 g šokolaadi
80 g võid
100 g toorjuustu
2 spl tuhksuhkrut

Sulata šokolaad veevannil, vahusta toasoe või ja toorjuust, lisa edasi vahustades šokolaad ja tuhksuhkur, kaunista.

Muffin on tõeliselt hea ja magus, ei pea kodust kohvikusse või restorani minemagi, maitseelamus on garanteeritud niigi. Head maiustamist!

Tuunikala-vürtsikilupirukas, mõnus soolane suutäis

Olin kord koju toonud karbi tuunikala ja kapparid plaaniga midagi teha. Kohe ei teinud ja siis läks meelest ära. Täna lappasin läbi päris palju Google pakutud variante tuunikalast ja kapparitest, aga seda päris õiget ei leidnudki. Tuli hakata oma kombineerima.

Niisiis võtsin:
Põhi:
75 g võid
200 ml jahu
natuke soola
2 spl külma vett

Täidis:
1 suur sibul
3 küüslauguküünt
1 spl võid
karp purustatud tuunikala vees
10 vürtsikilu fileed
1 spl kappareid

2 muna
100 ml piima

200 g riivjuustu

Põhja komponendid segasin köögikombainis soolaseks muretaignaks, rullisin vormi põhja ja panin külmkappi. Kui ahi oli soojenenud 225 kraadini, küpsetain põhja 10 minutit.

Kohe hakkisin sibula ja purustasin küüslaugu ning praadisin neid 10 minutit võis. Lisasin tuunikala ja hautasin veel hetke.

Valmis põhjale valasin täidise, panin peale kilufileed ja kapaprid. Segasin muna ja piima ning valasin pirukale. Kõige peale panin riivjuustu. Kogu kupatus oli veel 20 minutit 200 kraadi juures ahjus. Ja tulemus on oi kui hea. Kõik tugevad maitsed ja kuna nad ei ole üksteise otsas, siis on iga suutäis natuke erinev.

 Muidugi edspidi võiks kõiki komponente natuke rohkem võtta. Mul on 28-sentimeetrise läbimõõduga pirukavorm ning tulemus oleks võinud natuke paksem olla. Need katsetused jäävad aga mõneks järgmiseks korraks.
Head isu!

Porgandisalatid

Kuna kasvatasin suvel maal ise porgandeid ja nüüd on mul neid päris mitu kastitäit, siis  püüan neid igal võimalikul juhul toiduks kasutada.  Viimasel ajal leiab see porgand kõige rohkem rakendust toorsalatites. Mulle magusad salatid ei passi ja nii tuleb alternatiive otsida. Seekord siis kolm erinevat majoneesiga salatit. Antud kogustest jätkub neljale.

Esiteks:

2 suurt porgandit (300 g)

100 g  juustu

1 suurem küüslauguküüs (ka need on maal ise kasvatatud ja kipuvad hiigelsuureks klassifitseerima)Hea majoneesi ja hapukoore segu

Porgand ja juust riivida, küüslauk purustada pressiga. Kaste peale ja valmis. Soola ei lisa.

Teiseks:

2 suurt porgandit

2 peotäit külmutatud herneid

Peale majoneesi-hapukoore segu

Külmutatud hernestele vala korraks keev vesi peale. kui üles sulavad, maitsevad nagu värsked. Vähemalt ise sügavkülma pandutega on nii. Poe omi pole proovinud.

Lisaks meeldib mulle porgandi-mädarõika salat, kus riivitud porgandi sisse segan maitse järgi mädarõigast ja hapukoort.

Lastele kahjuks meeldib ainult see herne oma ja neid võiks seal sees ikka palju olla.

Mustikapannkoogid lääne moodi

Internet on saatanast, eriti Pinterest.com
Muudkui kolad blogist blogisse ja nii võib suisa ajataju kaotada. Reedel sattusin jälle kolamisringile ja panin huvitavaid retsepte tallele. Kuna pannkooke meie peres ikka läheb, satus ka üks selline arvutisse ning täna hommikul sai juba ära proovitud.
Koostis erineb kõvasti minu arusaamisest pannkookidest, aga ega ma pole varem neid retsepti järgi teinud ka, ikka eesti vanaemade tarkus. Taigen sai rasvasem ja paksem kui tavaliselt.

Niisiis koostis:

Suur pakk kohvikoort (minu üllatuseks oli seal juba kirjas 380 ml)
2 suurt muna
60 g hapukoort (vist umbes 4 spl)
3 spl sulatatud võid
4 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
2 spl suhkrut
lusikaotsaga soola
2-2,5 dl mustikaid (värskeid või külmutatuid)
õli praadiliseks

Klopi munad suhkruga läbi, lisa kohvikoor ja hapukoor ning vaja jahuga segatud kuivainete hulka, viimasena lisa või ning mustikad. Küpseta lusikapannkoogid ning söö soojalt ja suhkruga. Nämma.

Jätkub neljale.

Lugu sellest, kuidas ma ise vorste tegin

Mõte see asi käsile võtta tuli juba mõnda aega tagasi lugedes Isetegija foorumist teiste vorstiteost. Ainult kust saada soolt? Foorumis soovitati keskturgu. No ei satu oma kahe lapsega sinna kuidagi, kuni ühel lumisel detsembrikuu päeval tegin jala pika kaubaringi linnas ja nagu muuseas viis see mööda ka keskturust ning õigel hetkel tuli meelde ka soov soolt osta. Ja tõesti seal seda oligi: 5 euro eest vaakumpakis 15 meetrit soolatud ja külmutatud Rakveres toodetud soolt ja 3.90 eest mingit kodusemat. Võtsin kindluse mõttes selle soovitatud esimese, pole sellist asja ju enne näinud ka.

 

15 meetrit sea käärsoolt ligunemas.

Kodus sulatasin ja leotasin, sest soola on sinna lahkelt vahele pandud. Kui tuttavatele vorstiteost rääkisin, oli reaktsioon tihti väkk ja eks omalgi oli selle soole nägemine-katsumine esialgu harjumatu, aga inimene harjub kõigega. Täidiseks ostsin Nõmme turult  vähese pekiga hakkliha. Müstiline on see, et võib valida pekita ja vähese pekiga seahakkliha vahel, kusjuures mõlemal juhul on see tegelikult olematu pekiga võrreldes ükskõik millise poest ostetud seguhakklihaga. Aga pekk on oluline, räägitakse, et suisa 30% peab seda igal juhul olema. Ja eks see õige ole, aga sellest hiljem.

Praadisin ka kaks suurt sibulat klaasjaks ning mõned küüslauguküüned, ajasin need läbi hakklihamasina. Soovitatakse kõik isegi kaks korda masinast läbi ajada, sest mass peab võimalikult ühtlane olema. Kuna minul on harilik vändaga masin, siis on see üsna tüütu. Panen segu hoopis köögikombaini ja lasen terava teraga läbi. Panin sinna ka soola, pipart ja ohtralt punet, mida minu mäletamist mööda vorstirohuks kutsutakse.  Segan väikeste portsude kaupa, sest minu tubli pisike köögikombain palju korraga ei jaksa.

 

Lehtri ja vorsti stiilinäide

Tavalisest lehtrist ei tulnud segu muidugi läbi, seega lõikasin Coca-cola pudeli katki. Töötab imeliselt. Soole lõikasin juppideks. Tagantjärele võin öelda, et meeter on täiesti paras. Ei ole liiga lühike ega liiga pikk. Soole pudelisuule ajamine on ka tükk tööd, aga kui sool on liiga pikk, siis see lihtsalt ei mahu sinna ära. Lusikaga pressides läheb segu imelihtsalt soolde, venib ise oma raskusega ilusti järele ja liiga täis toppida ei tohi …. ainult õhku mina sealt välja ei saa. Ikka lipsab teine sisse. Viimasel korral tegin juba nõelaga ülbelt augud sisse. Ega see hea mõte ole, sest see paljukiidetud pekk tuleb sealt siis välja. Vorstide otsad olen sidunud niidiga. Niisama sõlm kipub kergesti lahti tulema.

 

Kilost hakklihast, kruupidest ja paarist sibulast saab just nii palju vorsti.

Edasi sõlmed sisse, plaadile ja ahju. Olen küpsetanud 200 kraadi juures tund aega, vahepeal külge keerates. Mingil hetkel võib need juba üksteise küljest lahti ka lõigata, on lihtsam keerata.

Esimesed vorstid said kõvad, tugeva pune maitsega, aga imehead. Maitse on siiani suus. Kuna lastele tugevad maitsed kahjuks ei meeldi, olen seda edaspidi vähem pannud, see-eest kasutanud paprikapulbrit. Ise tahaks üldse vürtsikamat suutäit saada.

 

Aga pehmuse huvides olen nüüd kasutanud segu, milles on kilo pekise seahakkliha kohta ka pool kilo kanaliha. Saavad pehmemad küll. Proovin ka keedetud kruupe, aga need ei andnud mingit tulemust. Võimalik, et tegin midagi valesti ja peaksin uuesti proovima.

Nüüdseks olen siis teinud kolm suurt plaaditäit vorsti ja soolt on veel kapis küll. Edaspidi tuleb minna Saksa saitidele tõeliseid vorstiretsepte otsima. Nämmm!

Kartul ja hakkliha pannil

Koogijutule vahele natuke söögijuttu.

Elu kahe väikese lapsega on söögi mõistet meie majas kõvasti kahandanud - vaja on midagi,  mis saab kiiresti valmis ja sisaldab piiratud valikut toiduaineid, no käed ja nõud võiks ka võimalikult puhtaks jääda. Kuigi omad alati kindlapeale minekud on välja kujunenud, on siiski tihti pea tühi. Eilegi kolasin lihtsalt Toidutares ja leidsingi. Linki ei hakka otsima, sest tegu on juba kerge omaloominguga. Lahe mögin, mille koostisega saab mängida edaspidi veel ja veel. Proovida porgandit ja teisi maitseaineid. Muna võiks ka võib-olla 2 panna. Asi oli pehme, aga laiali ei pudisenud. Võimalik, et maitse asi.

Võtsin:

500 g segahakkliha (võiks edaspidi proovida vähemrasvasega)
500 g toorest kartulit 2 viilu röstsepikut

1 muna

1 küüs küüslauku
1 sibula
Natuke (1 dl) hapukoort
Soola, paprikapulbrit

Kartuli ja sibula riivisin köögikombainiga, köögikombainis segasin ka kõik ained kokku. Panin lusikaga pätsid pannile ning praadisin kergelt mõlemalt poolt pruuniks, pärast veel 10 minutiks 200-kraadisesse ahju järelküpsema.

Kõrvale suur kuhi toorsalatit.

Pilti ei ole, sest kõik sai kohe otsa.